Soovituslikud aretusnõuded

Eesti Nova Scotia Retriiverite Tõuühingu soovituslikud aretusnõuded on vastu võetud ühingu juhatuses 03.03.2020 ning ühingu üldkoosolekul 31.05.2020

Aretuse eesmärk on konkreetse koeratõu säilitamine ja parandamine, hoides alles antud tõule iseloomuliku välimuse, iseloomu ja tööomadused. Koerte aretus ei ole kasuteenimise eesmärgil kutsikate „tegemine“ igale tõupaberiga koerale.

Aretuses peaks püüdma kasutada võimalikult heade omadustega, terveid ja tervetest sugupuuliinidest pärit isendeid. Vältida tuleks ebasoovitavaid iseloomuomadusi, nagu agressiivsus, argus, täielik keskendumispuudus ja üliseksuaalsus. Lisaks tuleks vältida selliseid kombinatsioone, kus nii emase kui isase suguvõsaliinis esinevad samad haigused ja negatiivsed omadused.

Läbimõeldud aretusvalikud on eeskujuliku ja eetilise kasvataja prioriteediks ning Nova Scotia retriiveri tõuomaduste tagamise eelduseks.

Lisaks kehtivatele FCI aretussoovitustele ja Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärusele (aretusnõuded) on ENSRTÜ juhatus kehtestanud järgnevad soovituslikud aretusnõuded, mis on järgimiseks kõigi aretuseks kasutatavate koerte omanikele, kes on ühingu liikmed.


1. TERVIS
1.1. Puusaliigese düsplaasia
Aretuses tuleb kasutada terveid, düsplaasiata isendeid (A- või B-puusad).
Erand: C puusatulemusega koera võib erandkorras paaritada ainult A puusatulemusega koeraga.

1.2. Küünarliigese düsplaasia
Aretuses tuleb kasutada tervete küünarliigestega isendeid (küünarliigesed 0/0).
Koera, kelle küünarliigeses on kerged muudatused (1/1 või 0/1) võib kasutada, kui teisel koeral on küünarliigesed 0/0.

1.3. Silmahaigused – PRA
Aretuses võib kasutada ainult neid koeri, kellele on tehtud geenitest (või kelle PRA tulemus on teada nende vanemate kaudu) ja ametlik silmauuring, mida tuleb teha iga kahe aasta järel.
Aretuses võib kasutada ainult PRA – A ja PRA – B tulemusega koeri. Vähemalt üks planeeritava pesakonna vanematest peab olema A tulemusega.
NB! PRA – B tulemusega koera tohib paaritada ainult PRA – A tulemusega koeraga. Kahte PRA – B tulemusega koera EI TOHI omavahel paaritada.

1.4. Silmahaigused – distihhiaas
Kuna tegemist on päriliku haigusega, ei ole kahte distihhiaas-diagnoosiga koera soovitatav omavahel paaritada.

1.5. Autoimmuunsushaigused, epilepsia või teised pärilikud või päriliku eelsoodumusega haigused
Aretuseks ei tohi kasutada koera, kellel endal või tema kahel või enamal lähisugulasel (vanem, järglane või samade vanemate järglased) on diagnoositud tõsine pärilik või pärilikuks peetav haigus.
(näiteks: SLE – süsteemne erütematoosne luupus, IMRD – immuun-vahendatud reumatoidartriit, SRMA – steroidile vastav meningiit-artriit, aseptiline meningiit, steriilne meningiit. Hüperadrenokortitsism (Addison) – neerupealiste ületalitlus, JADDil juveniilne hüperadrenokortitsism (juveniilne Addison), hüpotüreoidism (Cushing) – kilpnäärme alatalitlus, hemolüütiline aneemia). 

Erand: Eespool nimetatud soovitus ei kehti, kui haigusele on olemas geenitest ja aretuses kasutatav koer on geenitesti põhjal tunnistatud terveks või haigusekandjaks. Sellised haigused on näiteks degeneratiivne müelopaatia (DM), juveniilne Addisoni tõbi (JADD) ja degeneratiivne entsefalopaatia (DE).

Haigusekandjaks tunnistatud koeral tuleb kasutada partnerit, kes on osutunud geenitesti kaudu terveks (v.a välimust mõjutavad testid, nagu buff-geenitest).

2. PAARITUS JA SÜNNITUS
Aretuses tuleks kasutada koeri, kes on võimelised loomulikul teel järglasi saama: emaseid, kellel on selge innaaeg ja kes lasevad loomulikul teel paaritada ning isaseid, kes paarituvad loomulikul teel ja kellel on hea sugutung.
Kunstlikku viljastamist ei soovitata kasutada muul juhul kui emase ja isase asukoha pika vahemaa tõttu.
Aretuseks ei sobi:
Isane, kes ei ole võimeline loomulikul teel paarituma.
Kahel korral keisrilõikega sünnitanud emane.

2.1. Vanus
Aretuses kasutatav isane või emane koer peab paaritushetkel olema vähemalt 24 kuu vanune.
Üle 6-aastast esmasünnitajat ja üle 8-aastast emast ei tohi aretuses kasutada.

3. TÕU GENEETILISE MITMEKESISUSE KAITSE
Isase valik: emast koera ei tohi paaritada isasega, kellega teda on juba varem paaritatud (v.a juhul, kui eelmises pesakonnas sündis kolm või vähem kutsikat). Ei ole soovitatav paaritada ka kõnealuse isase lähisugulast või isast, keda on paaritatud emase lähisugulastega.
Suguluskoefitsient: kombinatsiooni suguluskoefitsient kuues generatsioonis ei tohi ületada 6,25%. Sugulusaste peab olema võimalikult madal.
Järglaste arv: Emasel koeral võib olla maksimaalselt kolm pesakonda.

4. JÄRGLASTE NÄITAJAD
Isasel ei tohi olla rohkem kui kolm pesakonda enne, kui esimesed Eestis sündinud järglased on poolteist aastat vanad ja vähemalt pooltele nendest on tehtud puusa-, küünarliigese- ja silmauuringud.
Enne emase järgmist paaritust peaks vähemalt pooltele varasema pesakonna järglastele olema tehtud puusa-, küünarliigese- ja silmauuringud.

5. ISELOOM
Aretuseks ei sobi: Arg või agressiivne koer.
Soovitus: Kui koeral on puudulik keskendumisvõime, ta on häälekas, üliseksuaalne või kardab helisid, ei tohiks tema aretuses kasutataval partneril olla samu probleeme.

6. VÄLIMIK
Mõlemal aretuses kasutataval vanemal peab olema näitusetulemuseks vähemalt hinne „hea”, mis on saadud 18-kuuselt või vanemalt.
Värviveaga (valge vales kohas) koer on saanud mitteametlikul näitusel X-klassis (värviveaga)  hinde „hea“.

7. KASUTUSOMADUSED
On soovitatav, et aretuses kasutatav koer on sooritanud retriiverite tõukatse või koera kasutatakse jahil. 

Kombinatsioonides võivad emase/isase näituse- või kasutuse tulemused mingil määral kompenseerida teise osapoole puudulikke tulemusi (omadusi/näitajaid).

Kasvataja vastutab alati ise oma aretustöö eest!